21. veebruar 2015

Singapore ja Kuala lumpur

Austraaliaga on nüüd ühelpool. Otsustasime veidike seikluslikumalt sealt lahkuda ning suundusime päev varem hääletama. Sihtpunktiks Perth (~450 km kaugusel ) ning aega oli selleks umbes 26 tundi. Saime poole tunniga autopeale ning juht oli lihtsalt nii vapustavalt tore, et viis meid otse lennujaama ära. Säästsime sellise tegevusega vähemalt 100€ bussipiletite jms pealt. Kell oli 10 õhtul ning meil ikka aega oma 20 tundi. Öö sai sisustatud ringi kõmpimise ning filmide vaatamisega. Hommikul suundusime Perthi poole. Sealt sain endale LÕPUKS ometi ujumisriided. Tuiasime veidi poodides ringi ning asusime tagasi lennujaama poole.

Auto, millega Perthi saime.


Lennuk läks välja 7 õhtul ning Singapuri jõudsime peale südaööd. Tohutu väsimus oli mul peal. Nälga mina vähemalt ei tundnud kuna kergendasime rahakotti lennujaamas, ostes häid pirukaid. mnjammi! Igal juhul jõudsime oma hotelli kella 1 paiku öösel. Ivari oli nälga suremas ning ei olnudki muud teha kui tuli minna tänavatele süüa otsima. Toit oli hea ja odav. Peale seda läksime magama ning ärkasime 11. Uni oli ikka veel peal aga polnud aega sellele mõelda, oli vaja ümbrust avastama minna.

Too päev, liialdamata, käisime praktiliselt terve kesklinna linna läbi. Ja just nimelt KÄISIME... mitte ei võtnud MRT ega taksot. Sõime igal nurgal, kus vähegi soovi oli, kohaliku toitu ning nautisime värskeid mahlasid ning smuutisid. Esimesel päeval läksime ka India linnas asuvasse söögikohta kus oli ka suur magusa lett. Proovisime erinevaid maiustusi. Meile mõlemale maitses ainult üks koogike. Ülejäänud sõime küll ära aga ega midagi erilist ei olnud.  Õhtuks olime jälle pool surnud ning järgmisel päeval ostsime juba MRT kaardi. Otsustasime, et igapäev umbes 25 km jalutamine ei ole mingi puhkus. Pigem maksame natuke ning saame nautida elu ilma, et oleks päikse käes kuumarabanduse äärel.

 Erinevad lihaviilud, väga maitsvad aga ka küllaltki kallid.

 Mõned Indiapärased maiuspalad.


Järgmisel päeval oli Hiina uusaasta. Suured pidustused. Käisime hommikul söömas ja poodides ringi tuiamas ning siis puhkasime veidike hotellis. Peale kella kuute suundusime Marina Bay-sse, millel on ilus vaade üle veekogu linnale. Seal kell 12 südaöösel pidi olema suur ilutulestik. Enne seda käisime suures ja kallis ostukeskuses. Seal olid no ikka kõige kallimad firmad esindatud. Keset ostukeskust oli tehisjõgi kus sai paadiga sõita. Vot nii. Kell tiksus aina edasi ning peale jäätisepausi ( laimi, pavlova ning passiooni maitselist hõrgutist ) võtsime endale koha sisse veekogu ääres ning ootasime südaööd. Mina pole oma elus nii ilusat ilutulestiku näinud. See oli lihtsalt vapustav. Peale seda suundusime tipa tapa metroo peale ning koju. Enne muidugi sõime. Siin on tavaline kell 1 öösel süüa.

 
 Kookospähkli jäätis, ülihea oli, nagu Bounty aga jäätisekujul.

 Jah, kes ei viitsi suures kaubanduskeskuses kõndida, see võib 
 seal hoopis paadiga sõita.


Järgmisel päeval oli loomaaia kord. Õnneks me kumbki ei ole väga suured fanaatikud seega 3 tunniga sai kõik läbi käidud. Lemmikumad hetked olid valge tiigri juures ning nahkhiired. Minule meeldis paitada leemurit. TA OLI NII PEHME. Peale loomaaeda suundusime kodu tänavale ning kõmpisime söögikohtade vahel niisama ringi. Endalegi üllatuseks suudan isegi mina igast tänavatoidu putkast endale sobiva liharoa valida. Mõnikord on see parem mõnikord halvem valik. Alati olen õhtul täiskõhuga magama läinud.


Viimasel päeval läksime shoppama. Käisime mu lemmikus Desiguali poes. Sealt sain endale väga hea saagi. Mantli, pluusi ning kleidi. Lisaks sellele sain ma veel endale ilusad teksad ning ühe valge pluusi. Ma olin väga rahul, kuna polnud eelnevalt midagi endale väga kaua soetanud. Too päev läks kiirelt mööda. Olgugi, et olime hotelli jõudes surm väsinud pidime suunduma India linna, et raha vahetada järgnevaks päevaks.


KUALA LUMPUR
Hommikul asusime teele. Üks metroo, mõned bussid, natuke ootamist, piiripunkt ning 6 tundi mugavas bussis loksumist ning kohal me olemegi. Meie hotell on lihtsalt vapustavalt ilus. Bassein on katusel ning sealt on vaade linnale. Hotelli jõudsime kella 9 paiku õhtul seega väga ümbrust avastada pole veel jõudnud. Plaanime homse päeva vähe rohkem aktiivsemad olla ning siis midagi ägedat teha... eks paistab

 Tere tulemast Malaysiasse...


 Meie hotelli bassein viimasel korrusel koos imelise vaatega.


 Rai liha, polnud eriti hea aga vähemalt proovitud.

Meeletus koguses tuntud firmade käekotte (Gucci, MK, Guess, Louis Vuitton jne), 
kõik võltsid paraku.

9. veebruar 2015

Nädalake veel

Töö Harvey Beefis on läbi. ( Minu õnn on üürat, Ivari ainult igatseb tagasi ). Oleme Albanys. Kolm nädalat kokku. Sain endale siin ühes kohalikus baaris tööd. Uskumatu kuidas see mulle meeldib. Täpselt see õige- just minu jaoks! Inimesed on super, söök on võrratu ja kõik on lihtsalt täiuslik. Kahjuks on sedagi tööd mul ainult üks nädal jäänud. Siis on aeg oma asjad pakkida ning minna jälle lennujaama. Aasta Austraalias on läbi.

Alles see oli kui jõudsime Aussi. Tegime endale esimesed pangakaardid ja dokumendid. Õppisime kasutama poes paywave... enam nagu ilma ei oskakski. ( Paywave on siis selline asi, kui poes pangakaardiga maksta tahad, siis lihtsalt hoiad pangakaarti selle terminali kohal ja voala, valmis. Ei mingit pin koodi ega midagi )
Ivari tööle ei läinud nendeks kolmeks nädalaks. Tema aitab siin majapidamistöödega ning kõige muuga. Lisaks peseb ta autosid siin, mis tuletabki mulle meelde, et blogis pole sõnagi sellest, et me saime enda kalli ja hea auto maha müüa. See juhtus umbes 1,5 nädalat tagasi. Nüüd käin tööl siis kui Corina või Janet linna lähevad või siis Ivari viib mind. Samamoodi saan ka koju. Eks see veidi tüütu ja tülikas on aga see on kõigest veel 1 nädal. Siis on kõik.

Me oleme vahepeal selgeks teinud endale, et mereposti pole mõtet saata, selle asemel ostsime suure kohvri. Võinoh... tegelikult me ei ostnud. Meile anti see niisama ühest kaltsukast. Rattad töötavad, mis on põhiline. Ivari pesi selle korralikult puhtaks, parandas väheke ning nüüd on see valmis meiega kaasa tegema järgnevad seiklused. Kohvriga seoses tulevad meelde ühe ilusad väikesed sisalikud, kes seal kaltsukas kohvrite peal turnisid.Külmavärinad tulevad peale, kui mõtlen sellele. Neid oli seal ikka suur perekond elamas aga selleks ajaks kui kaamera välja saime olid enamus juba ära põgenenud.

 

 Tööl sai käepärastest vahenditest tehtud miniatuurne lumemees.

 40+ kraadi ei olnud mingi imenähtus, õnneks siin alla Albanys on jahedam.


Meie järgnevast seiklusest väga palju ei soovikski veel rääkida. Ma arvan, et kui me kohapeal oleme ja siis kirjutame, on põnevam......

Nii palju võin öelda, et kõik asjad ei lähe kohe üldse nii nagu alati plaanitud on. Me jäime ilma paljudest rongipiletitest kuna need olid kõik juba ette väljamüüdud. Aga ilmselgelt on meil alati varukast võtta plaan B !