MANDAIINID

Üleeile lõppes Mc donaldsis internetis passimisega. Pärast seda otsisime endale ööbimispaiga. Haha. Kõige ägedam ööbimispaik oli see. Otse raudtee ääres. Meie mõtlesime, et öösel kindasti ronge ei sõida. Kus sa sellega. Kesetööd oleks mina saanud südameramanduse. Õudne kolin ja mürin. Aga jah... kuidagi elasime selle öö üle ja võib öelda et 20. rong ei häirinudki enam und nii palju kui see esimene. Üks farmer sõitsi ka hommikul meist mööda aga tal oli meist ükskõik, kuigi tema aia taga olime.

Hommikul läksime esimese asjana Wolli. Sealt saime järgmise kuupäeva liha ikka VÄGA odavalt. Jamie Oliveri retseptijärgi tehtud. Väga maitev oli. Peale lihade ostmist, läksime kohe neid ka grillima. Paar kilo erinevat marineeritud liha vaid 10 dollari eest :D

 

Peale seda oli aeg otsida pesupesemise võimalusi. Meil oli ju terve pühapäev vaba aega. Esmaspäeval pidime hakkama tööd otsima. Küsisime info punktist, et kus oleks võimalik pesu pesta ning meid suunati karavaniparki. Seal võttis meid vastu, nüüdseks juba 6 kuud seal elanud mees, kelle nime me ei tea. Tema näitas meile ette kõik pesuasjad. Lisaks näitas ka ta ette meile dušši, kus saime TASUTA käia. Olin muidu arvestanud 3 dollarilise kuluga, aga noh Tasuta on ikka parem! Mees oli väga tore, juhatas mind ilusti sinna lindude puuri juurde ja rääkis ka, et seal on känguru. Algul käisin neid üksi vaatamas, hiljem vedasin Ivari ka kaasa endaga. Seal oli ka üks isa känguru, kes oli VÄGA kuri. Õnneks oli tema aiataga kinni. Lisaks sellele saime sellelt mehelt farmikontakti. JEE !

 

 

 Pesu pesemine maksis 4$ ja kuivati kasutamine ka 4$

 

 

 See minu pikkune elukas tahtis läbi meile kallale tulla

Peale karavaniparki sõitsime veidike ringi. Siis jälle sunndusime Mäci. Ööbimiseks valisime seekord parema paiga. Mõnus rahulik oli seal. Jäneseuru kõrval. Öösel sinna sõites nägime ka jänkusid ! Pilte muidugi pole, sest nad olid elavad.

Hommikul ärgates tuli sõnum, et me saaks tööle. Mandariine korjama. 75 dollarit bin. Bin on väga suur. Keskmiselt läheb ikka mingi 3 h et see täis saada. Esimene päev läks meil rohkem, aga kiirust saab treenida. Meile pakkuti 100 $ eest ka karavanis ööbimis võimalust, aga sellest me loobusime, sest meil on ju endal nii mugav pesa seal autos taga. Seega majutuse peale ei kulu sentigi. Nii meile meeldib ! Hetkel on esimene poolik tööpäev läbi, auto tagaistmel on suur kott mandariine  , mis on muideks maaailma kõige magusamad üldse !! Nüüd istume Bunburi raamatukogus ja trükime blogi siia sisse. Homme loodame korjata 3 bini juba ja paaripäeva pärast äkki 4 :) Loodetavasti saame Ivariga mõlemad mandariinide isu lõpuks täis. Tööd pidi 3-4 nädalat jaguma, eks paistab, kui paremat pakkumist ei tule, siis oleme ilmselt siin niikaua. Mandariinipuid on palju ja teisi korjajaid on ka õnneks mitmeid.

1 bin

 

 

Otsingud käivad..

Ärkasime  kell  9, olgugi, et äratuskell oli pandud kella kümneks. Mina käisin pesemas, Ivari sai veel voodis lebotada. Edasine tegevus oli auto pakkimine. Mina niikaua sain eilse magustoidu retsepti ning andsin Rayle ja Heatherile meie mõlema kontaktandmed. Kallistasime ning lubasime neile teada anda kui tagasi Perthis oleme. Siis saame jälle sinna minna ning nautida neid häid sööke. 

Ray andis meile ühe suure shopingukeskuse aadressi. See oli tohutu. Umbes viis Roccalmare keskust. Me ostsime sealt süüa. Nägime seal ka midagi, mida minu silmad pole näinud. Inimesed olid suurte kärudega järjekorras. Kõik kärud olid täis mänguasju. Ja no See oli tohutu. Ma ei suutnud, ma pidin uurima, et mis toimub. Millest me ilma oleme jäänud. Kas viimne päev mänguasju osta on NÜÜD käes. Aga ei... kõik võivad rahulikuks jääda. See on lihtsalt mänguasjade järelmaksuga ostmine. Tegelikult kõike siin Austraaliast saab järelmaksuga osta. Seda nad ka teevad. Asi käib nii, et nad lähevad eraldi järjekorda oma kärudega ning maksma hakkavad alles a'la 2 aasta pärast, siis kui kõik mänguasjad katki on. Üsna mugav.

( kõik olid allahinnatud tooted muidugi ! )Nning Ivari poputas mind JÄLLE. Ma sain omale kullast ning hõbedast kokkupandud käeketi. 

Edasi suundusime Perthi kesklinnas asuvasse suurde parki. Tahtsime lõunatada. Valisime selleks pingid, mis olid vaatega Perthi linnale. Lõunaks oli meil kaua oodatud must leib, sprotid ning makrellid tomatikastmes. Lisaks  allahinnatud kodujuust ning ananassimahl. Mina hakkasin siis leiba lõikama ning Ivari pidi ise oma makrelle sinna peale panema. Ma muidugi hoiatasin teda : "Ära pane kõike leiba korraga kala täis, kukub veel maha" ..... mõni hetk hiljem kuulsin karjatust. Üks vares tahtis küünistega rabada Ivari käes olevat võikut. See muidugi lendas talle kõik UUTE pükste peale ning maha. Oh seda naeru. Ma ju ütlesin !!!! Aga noh, saime Ivari puhtaks tehtud ning elu läks edasi. Söök oli lihtsalt ulmeliselt hea. 

Edasi hakkasime otsima kasiinot. Ivari nimelt leidis 5 dollarilise žetooni autosid puhastades. See tuli laiaks lüüa. Plaan oli selline, et lähme mängime selle 5 dollarit maha ning lahkume Perthist. Mis tegelikult juhtus oli palju põnevam ja ootamatum. Me lahkusime kasiinost kahe Austraalia jalgpalli salliga, kahe pastakaga ning 30 dollariga. Võime sellega kasiinodes käimise lõppenuks lugeda. Saime mõlemad tunda seda hasarti, mis tekkis natukese raha võites ning kaotades. Välja jõudes oli juba pime, ning oli aeg mõtelda, kus kohas ööbida. Sõitsime linnast välja keskmaa suunas. Loodame leida farmitööd. Selle öö veetsime umbes nelja kilomeetri kaugusel maanteest, ühe väikese metsatee ääres. 

Crown Casino, ainuke Perthis

Eile käisime farmist farmi... jagasime kontakte.:) Hommikul oli 0 kraadi. Nii külm oli. Täna öösel panen midagi soojemat selga-jalga.  

 

Ja üks tähelepanek veel, kui Eestis venelased tüütavad tänaval suitsu küsimisega, siis siin aborigeenid tahavad hoopis bensiini :)

 Vaade Perthile

 Mingid coolid maakad

 Ja nii valmivad kiirmakaronid ning -supp

Sain kallikesele teksad

Täna alustasime oma päeva varakult. Kella 9st hakkasime sõitma, et kell 10 loomaaias olla. Parkisime oma auto ära kuskile tänavale, kus see oli tasuta ! Jee.
NB! Enne kui ma unustan, me nägime Bunbury sõitsime, nägime tee peal PÄRIS emusid. Lahtiselt. No tegelikult mina ei näinud neid tee peal, kuna olen pool pime. Aga nägin neid siis kui nad metsa jooksid.
Igaljuhul täna oli esimene peatus loomaaed. Pettumus number 2. ( number üks oli eile, poodides ). Tai loomaaia kõrval oli see loomaaed nii kahvatu, Mõttetu. Aga noh, mis seal ikka nutta, sai see 49 dollarit ära makstud ja oligi kõik.

 Vombat

 Madu katsumas

Edasi suundusime tasulisse autoparklasse, mis oli meile juba eilsest tuttav. Neli tundi parkimist maksis 5 dollarit. Sealt edasi liikusime Cat bussidega, mis on tasuta Perthis. Väga hea süsteem. Käisime tööbüroodes. Tulutu. Keegi ei tegele farmitööga. Tuju oli juba natuke halb, kuni otsustasime minna GUESSI poodi. Eile sai seal käidud ja tuldud tühjade kätega tagasi. Mina endale sealt midagi ei leidnud. Võinoh, midagi sellist mis oleks farmis kasulik olnud. Ivari aga leidis endale sealt ühed VÄGA ILUSAD teksad. No nii hästi sobivad talle need. Otsustasin, et ostan need talle. Tema ju alati poputab mind igasuguste ilusate asjadega :) Sain endale seal ka kliendikaardi teha ja puha. Eks kunagi kuskile mujale suurde linna satun, äkki näkkab ka minul. Läksime siis sinna outleti poodi tagasi ja  ostsime Ivarile püksirihma. Seal spordipoes olid kõik asjad -60%. Roxy asju oli ka, aga jah .. jällegi ei leidnud endale midagi praktilist farmi.

Edasi suundusime "Euroopa poodi". MUST LEIB, SPROTID x2, ning makrellid tomatikastmes (sest tuunikala tomatikastmes polnud aga close enough) !!!!!! Meil tuleb homme hea lõuna ! Ja nüüd vist olekski aeg öelda et homme läheme siit Perthist ära. Mina ei näe Perthis midagi ilusat... üsna kahvatu linn. Suundume idasse. Kalgoorliesse vüi sinna suunas. Äkki näkkab meil seal pool. Eks paistab. Täna nautisime selle pere juures maailma parimat õhtusööki koos maailma parima magustoiduga, mille retsepti ma loodan homme saada :) Järgmine blogi postitus tuleb teadmata ajal. Ei oska ennustada kuhu kohta me järgmiseks satume :)

Sellest poest võib osta veel lisaks kohupiima, kukesuppi, tatart, heringat ja kõike muud, 

mille järgi ühel Eurooplasel isu võib tekkida siin kaugel olles.

Perthis on suur-suur park, kus on sadu känguruid, võib sinna nende juurde ka minna,

 kui julged, keegi ei keela.

Meie "kodu" kaheks ööks Perthi lähedal, väga luksuslik, suured avarad ruumid, 

mitu magamistuba, välimullivann ja suur grillituba, garaaš 4jale autole jpm.

 Perthi viivad suuremad maanteed on 4 või 5 realised, osades kohtades on ridasid rohkemgi.

Kummikud jäävad poe ukse taha

Oleme juba kaks ööd eemal olnud meie turvalisest pesast. Hakkasime sõitma Albanyst kell 10. Esimene peatus oli vaja teha linnakeses nimega Northcliff. Nimelt sealt saime infot, et meid on ootamas töö. Piimafarmis. Kuna info oli väga kesine siis pidime minema kohapeale uurima. Muidugi oli omaette ooper seda kohta ülesse leida, kuna seda polnud ühelgi kaardil. Enne õige koha ülesse leidmit käisime 2 võõras kodus. Lisaks saime tee peal uue tööpakkumise, aga see oleks olnud alles paari kuu pärast. No lõpuks leidsime õige koha ülesse. Ja oh seda imedemaad. Meil mõlemil oli selline tunne, et nüüd on õige aeg tädi Janeti juurde ruttu ruttu tagasi minna. No see oli ikka täielik pärapõrgu. Aga inimesed olid väga toredad. Näitasid meile lehmasid. Mina sain ühele lehmale ka selle lüpsmismasina külge panna. Sain lehma kaisutada. Nägime pisikesi lehmakesi. Siis saime head teed juua. Ning oligi aeg vaadata üle see meie majutuskoht. APPI! No tõesti, ma pole harjunud elama luksuses aga see maja... seda ei saa majaks kutsuda... Väga hirmus. Kuskil keset metsa... Ämblikuvõrgud igalpool. Peale meie tuba Janeti juures, tundus see koht küll kui kummitustemaja. Täielik mudamülgas oli see tee. Meie uus Subaru oleks nutma hakkanud kui ta seda teed peaks igapäev sõitma. Suuteline ta selleks oleks küll. Siis sõitsime selle mehe autoga tagasi selle farmi peamaja poole, kus nemad elasid. See auto oli maailma kõige mustem... oeh. nii hirmus. Ivari , kes on meil ju autodetailer.. tal tõusid kõik ihukarvad püsti.
Käisime poes ka vahepeal, kuna mehel oli vaja süüa osta. Ta viskas oma kummikud poe ukse taha. HAHA. Raske oli naeru kinni hoida. Igaljuhul kokkuvõtvalt... Palk oleks olnud miinimum. Tööd oleks pidanud palju tegema. Elutingimused oleksid olnud päris nirud. Kui meil ei oleks veel 8 kuud aega, et otsida endale farmitöö siis me oleks selle pakkumise vastu võtnud, aga jah. Me arvasime, et otsime endale midagi paremat. Inimesed, veelkord rõhutan, olid jube armsad ja toredad. Ning seal töötamine oleks kindlasti lõbus ja huvitav olnud :) Ja ega need ämblikuvõrgud hiljem juba midagi nii hirmsat ka ei olnud. Sõitsime edasi...

Oli juba hämar ning pidime otsima endale esimese ööbimispaiga. Raha me muidugi ei raatsi raisata selle peale. Seega jõudsime linna nimega Manjimup ning ööbisime ühe autotöökoja taga. Minul oli ikka väga hirmus. Olin ju kuulnud jutte igasugustest röövlitest ja vandaalidest. Lisaks politseinikest, kes trahve välja kirjutavad. Aga jah... pidi ju kuskil magama. Öösel nägin halba und. Nägin, et keegi mees tuleb meie auto poole ja teeb ukse lahti... Ma tahtsin Ivarit ülesse äratada, aga ta magas... ning siis ma karjatasin. Sel hetkel ärkasime mõlemad ülesse. Tuli välja, et ma ka päriselt röögatasin :D Autos öösel väga külm ei olnudki. Meil oli kaks tekki ja saime soojad riided selga jätta. Hommikul õue minnes eeldasin, et tuleb sama tunne nagu sõjaväes hommikul bibi alt välja ronides. Aga ei ! Nii mõnus soe oli ja värske õhk.. parim ! ( Soe oli siis mingi 8 kraadi )

 Esimene ööbimiskoht

Käisime hommikul Manjimupi caravan pargis süüa tegemas ning Ivari pesi autot. Jee ! Auto on puhtam kui meie :D . Igaljuhul oli järgmiseks peatuseks Koopad. Need asusid Margaret Riversis. See on üks ilus, armas väikelinn. Käisime seal ringi. Täiendasime vee varusid. Uurisime infopunkti. No põhimõtteliselt täitsime ära kõik turisti punktid. Mammoth cave oli nii kift. Ivari tegi pilte ja mina kuulasin kõrvaklappidest ajalugu.

 

 

 

 

 

 

 
Edasi sõitsime Bunbury poole. Teepeale jäi loomaaed. Meie olime liiga koonrid et maksta 16 dollarit nägu, sissepääsu eest. Seega me Paitasime neid loomi, kes olid ligemal.. ja kelle aed oli tee poole.

 

 

 
Lõunapaus toimus meil väikeses linnas, mille nime ma ei suuda meenutada. Ostisme juustu, wrappe ning head peedi ning feta salatit. Mõnus, lihtne lõuna.

 

Edasi jõudsime Bunbury. Õhtusöögiks olid jälle wrapid. Meie ei kurda ! Ning siis hakkasime otsima ööbimiskohta. Käisime enne ühes pisemas linnas nimega Augusta, kus kohast saime sama kuupäevaga vorstid 50 sendiga. Muidgu maksid need 8 dollarit. Leidsime ööbimiseks sobiva koha. Maantee kõrval oleva sissesõidu juurde. Vooditegemine käis meil juba palju kiiremini. Too öö sain ma palju paremini magada. Ei karjunud unes :D.

 

Teine ööbimiskoht

Järgmine hommik läksime esimese asjana grillima. Need vorstid olid jumalikult head. Rannas oli ka dušš, kuhu mina muidugi kohe jooksin. Kohalikud vaatasid, et ma olen natuke loll, et seal bikiniidega nii külma ilmaga mõnulen. Jahe oli küll aga puhtaks saamine oli põhieesmärk. Ivari nägi vahepeal delfiini uime. Mina muidgi olen enam kui kindel et see oli lihtsalt üks inimene, kes surfas. Aga las ta jääda. Jaanipäeva jätkuks läksime poeretkele, et leida odavat grill liha. Midagi nii odavat me muidugi ei leinud, aga maitsev oli siiski.

 

 

 

 

 
Edasi oli plaan otsida endale ööbimispaik. Lõppes see sellega, et sõitsime välja Perthi. Tahtsime õhtul kinno minna, aga 20 dollarit oli liiga palju maksta. Seega sõitsime ringi Fremantlis ( mis on Perthi üks linnaosa ). Otsustasime, et ööbime ühe kiriku kõrval olevad eraparklas, mis oli mõeldud seal kõrval olevate korteri elanikele. Uni oli nii hea minul. Ivari ainult virises hommikul, et väga magada ei saanud.

 

Kolmas ööbimispaik

Täna hommikul sõime minu küpsetatud kaneelisaiakesi. Peale seda läksime kinno "22 Jumpstreeti" vaatama. Enamvähem oli isegi, lootsime paremat. Piletitest nii palju, et maksime 11,5 dollarit. Saalis oli 344 kohta ning kõigest 10 inimest istusid seal sel seansil. Peale kino hakkasime Perthi sõitma. Teepeal tegime peatuse Colesis. Ostsime sinki. Tegime VEEL wrappe. need on nii head ja üpris odavad.
 

Mina uurisin vahepeal outleti kaubamaja aadressi välja. Ja seadsime suuna sinnapoole. KÕIGE SUUREM PETTUMUS ÜLDSE !!! Mina lootsin, et tulen sealt tagasi 10 kotiga milles on erinevad disainerrõivaste hilpe, aga ei ! mittemidagi ! Ja mul ei olnud mittemidagi sellepärast, et Ivari ei oleks lubanud, vaid seal reaalselt polnud midagi osta.
 

 

Edasi suundusime oma ööbimiskohta. Couchsurfinguga leitud paar, kes elab perthst umbes 30 km väljas. Ilus uus maja, väga toredad inimesed. Meil oli väga hea õhtusöök koos. Rääkisime juttu ja jagasime reisimuljeid. Midagi paremat ei oskagi soovida. Nüüd on nii hea olla jälle voodis, puhaste linade vahel :) Homme on plaan minna loomaaeda ning võibolla natukese tööd otsida :D Eks paistab kuhu meid teed viivad.

 

 

 

 

 Kerjajaid on siin palju

 Perth