Kummikud jäävad poe ukse taha

Oleme juba kaks ööd eemal olnud meie turvalisest pesast. Hakkasime sõitma Albanyst kell 10. Esimene peatus oli vaja teha linnakeses nimega Northcliff. Nimelt sealt saime infot, et meid on ootamas töö. Piimafarmis. Kuna info oli väga kesine siis pidime minema kohapeale uurima. Muidugi oli omaette ooper seda kohta ülesse leida, kuna seda polnud ühelgi kaardil. Enne õige koha ülesse leidmit käisime 2 võõras kodus. Lisaks saime tee peal uue tööpakkumise, aga see oleks olnud alles paari kuu pärast. No lõpuks leidsime õige koha ülesse. Ja oh seda imedemaad. Meil mõlemil oli selline tunne, et nüüd on õige aeg tädi Janeti juurde ruttu ruttu tagasi minna. No see oli ikka täielik pärapõrgu. Aga inimesed olid väga toredad. Näitasid meile lehmasid. Mina sain ühele lehmale ka selle lüpsmismasina külge panna. Sain lehma kaisutada. Nägime pisikesi lehmakesi. Siis saime head teed juua. Ning oligi aeg vaadata üle see meie majutuskoht. APPI! No tõesti, ma pole harjunud elama luksuses aga see maja... seda ei saa majaks kutsuda... Väga hirmus. Kuskil keset metsa... Ämblikuvõrgud igalpool. Peale meie tuba Janeti juures, tundus see koht küll kui kummitustemaja. Täielik mudamülgas oli see tee. Meie uus Subaru oleks nutma hakkanud kui ta seda teed peaks igapäev sõitma. Suuteline ta selleks oleks küll. Siis sõitsime selle mehe autoga tagasi selle farmi peamaja poole, kus nemad elasid. See auto oli maailma kõige mustem... oeh. nii hirmus. Ivari , kes on meil ju autodetailer.. tal tõusid kõik ihukarvad püsti.
Käisime poes ka vahepeal, kuna mehel oli vaja süüa osta. Ta viskas oma kummikud poe ukse taha. HAHA. Raske oli naeru kinni hoida. Igaljuhul kokkuvõtvalt... Palk oleks olnud miinimum. Tööd oleks pidanud palju tegema. Elutingimused oleksid olnud päris nirud. Kui meil ei oleks veel 8 kuud aega, et otsida endale farmitöö siis me oleks selle pakkumise vastu võtnud, aga jah. Me arvasime, et otsime endale midagi paremat. Inimesed, veelkord rõhutan, olid jube armsad ja toredad. Ning seal töötamine oleks kindlasti lõbus ja huvitav olnud :) Ja ega need ämblikuvõrgud hiljem juba midagi nii hirmsat ka ei olnud. Sõitsime edasi...

Oli juba hämar ning pidime otsima endale esimese ööbimispaiga. Raha me muidugi ei raatsi raisata selle peale. Seega jõudsime linna nimega Manjimup ning ööbisime ühe autotöökoja taga. Minul oli ikka väga hirmus. Olin ju kuulnud jutte igasugustest röövlitest ja vandaalidest. Lisaks politseinikest, kes trahve välja kirjutavad. Aga jah... pidi ju kuskil magama. Öösel nägin halba und. Nägin, et keegi mees tuleb meie auto poole ja teeb ukse lahti... Ma tahtsin Ivarit ülesse äratada, aga ta magas... ning siis ma karjatasin. Sel hetkel ärkasime mõlemad ülesse. Tuli välja, et ma ka päriselt röögatasin :D Autos öösel väga külm ei olnudki. Meil oli kaks tekki ja saime soojad riided selga jätta. Hommikul õue minnes eeldasin, et tuleb sama tunne nagu sõjaväes hommikul bibi alt välja ronides. Aga ei ! Nii mõnus soe oli ja värske õhk.. parim ! ( Soe oli siis mingi 8 kraadi )

 Esimene ööbimiskoht

Käisime hommikul Manjimupi caravan pargis süüa tegemas ning Ivari pesi autot. Jee ! Auto on puhtam kui meie :D . Igaljuhul oli järgmiseks peatuseks Koopad. Need asusid Margaret Riversis. See on üks ilus, armas väikelinn. Käisime seal ringi. Täiendasime vee varusid. Uurisime infopunkti. No põhimõtteliselt täitsime ära kõik turisti punktid. Mammoth cave oli nii kift. Ivari tegi pilte ja mina kuulasin kõrvaklappidest ajalugu.

 

 

 

 

 

 

 
Edasi sõitsime Bunbury poole. Teepeale jäi loomaaed. Meie olime liiga koonrid et maksta 16 dollarit nägu, sissepääsu eest. Seega me Paitasime neid loomi, kes olid ligemal.. ja kelle aed oli tee poole.

 

 

 
Lõunapaus toimus meil väikeses linnas, mille nime ma ei suuda meenutada. Ostisme juustu, wrappe ning head peedi ning feta salatit. Mõnus, lihtne lõuna.

 

Edasi jõudsime Bunbury. Õhtusöögiks olid jälle wrapid. Meie ei kurda ! Ning siis hakkasime otsima ööbimiskohta. Käisime enne ühes pisemas linnas nimega Augusta, kus kohast saime sama kuupäevaga vorstid 50 sendiga. Muidgu maksid need 8 dollarit. Leidsime ööbimiseks sobiva koha. Maantee kõrval oleva sissesõidu juurde. Vooditegemine käis meil juba palju kiiremini. Too öö sain ma palju paremini magada. Ei karjunud unes :D.

 

Teine ööbimiskoht

Järgmine hommik läksime esimese asjana grillima. Need vorstid olid jumalikult head. Rannas oli ka dušš, kuhu mina muidugi kohe jooksin. Kohalikud vaatasid, et ma olen natuke loll, et seal bikiniidega nii külma ilmaga mõnulen. Jahe oli küll aga puhtaks saamine oli põhieesmärk. Ivari nägi vahepeal delfiini uime. Mina muidgi olen enam kui kindel et see oli lihtsalt üks inimene, kes surfas. Aga las ta jääda. Jaanipäeva jätkuks läksime poeretkele, et leida odavat grill liha. Midagi nii odavat me muidugi ei leinud, aga maitsev oli siiski.

 

 

 

 

 
Edasi oli plaan otsida endale ööbimispaik. Lõppes see sellega, et sõitsime välja Perthi. Tahtsime õhtul kinno minna, aga 20 dollarit oli liiga palju maksta. Seega sõitsime ringi Fremantlis ( mis on Perthi üks linnaosa ). Otsustasime, et ööbime ühe kiriku kõrval olevad eraparklas, mis oli mõeldud seal kõrval olevate korteri elanikele. Uni oli nii hea minul. Ivari ainult virises hommikul, et väga magada ei saanud.

 

Kolmas ööbimispaik

Täna hommikul sõime minu küpsetatud kaneelisaiakesi. Peale seda läksime kinno "22 Jumpstreeti" vaatama. Enamvähem oli isegi, lootsime paremat. Piletitest nii palju, et maksime 11,5 dollarit. Saalis oli 344 kohta ning kõigest 10 inimest istusid seal sel seansil. Peale kino hakkasime Perthi sõitma. Teepeal tegime peatuse Colesis. Ostsime sinki. Tegime VEEL wrappe. need on nii head ja üpris odavad.
 

Mina uurisin vahepeal outleti kaubamaja aadressi välja. Ja seadsime suuna sinnapoole. KÕIGE SUUREM PETTUMUS ÜLDSE !!! Mina lootsin, et tulen sealt tagasi 10 kotiga milles on erinevad disainerrõivaste hilpe, aga ei ! mittemidagi ! Ja mul ei olnud mittemidagi sellepärast, et Ivari ei oleks lubanud, vaid seal reaalselt polnud midagi osta.
 

 

Edasi suundusime oma ööbimiskohta. Couchsurfinguga leitud paar, kes elab perthst umbes 30 km väljas. Ilus uus maja, väga toredad inimesed. Meil oli väga hea õhtusöök koos. Rääkisime juttu ja jagasime reisimuljeid. Midagi paremat ei oskagi soovida. Nüüd on nii hea olla jälle voodis, puhaste linade vahel :) Homme on plaan minna loomaaeda ning võibolla natukese tööd otsida :D Eks paistab kuhu meid teed viivad.

 

 

 

 

 Kerjajaid on siin palju

 Perth