Eile õhtul panime paika järgnevate päevade plaani. Tänaseks oli plaanitud loomaaed, park ja poed ( turud ). Asjad ei läinud aga üldsegi plaanipäraselt. Kell 2 öösel mõtlesime, et lähme välja... vaatame selle suure tänava öösel ka üle. Jõudes sinna silmasin ma ühte tädi, kes tegi patse. Mõeldud tehtud.
Sõime nuudleid kanaga ja jõime meie uut lemmik mahla- 100% passiooni oma. Läksime kell 6 alles magama. Ise lootsime, et saame kell 9 ülesse. Tutkit. Ärkasime kell 2 päeval. Süüdistame ajavahet siin. Panime siis tänaseks päevaks uue plaani paika. Läksime rahutuste keskel asuvasse suurde kaubanduskeskusesse. Kuna me ei tahtnud maksta tuk tuki eest siis hakkasime jala minema. Teekond oli paari tunnine. Tegime vahepeal pilte. Käisime puuvilja turul ja uudistasime igasugustel pisikestel tänavatel.
Tänavad on kasse ja koeri täis. Üks armsam kui teine.
Igalpool olid relvastatud politseinikud. Suured tänavad olid tõketega suletud. Inimesed said küll läbi aga autod ja taksod pidid ringiga minema. Alguses oli hirmus siis aga harjus ära. Eriti hulluks läks asi selle kaubanduskeskuse ees. Kõik oli autodele suletud. Enamus olid telgid püsti pannud ja magasid seal. Kõik kohad olid rahvast täis.
Kaubanduskeskus ise oli TOHUTU. Mina pole midagi sellist oma elus näinud. ( Ja ma olen käinud ikka igasugustes poodides ). Kõik kohad olid võltsitud firmamärke täis. Kaup tundus isegi päris kvaliteetne. Kõigepealt läksime sööma kuna Ivaril oli kõht tühi ja ta juba torises vaikselt :D
Peale sööki hakkasime neid tohutuid korruseid läbi kammima.
Isegi mina enda kriitilise maitsemeelega sain soetatud ühe riideeseme. Selleks on üks roosa pikkade varrukatega pluus. American eaglesi oma... võinoh tahab olla. Kui kõik oli läbi käidud siis hakkasime tagasi minema. Mõtlesime, et elame veidikene ohtliku elu ja läheme rolleritega. Päris lahe oli.
Tagasi oma kandis olles vedasin Ivari pediküüri. Tegime oma jalad korda. Väga mõnus on ikka kui keegi teine hoolitseb su eest.
Peale seda ostsime pannaka mulle. Nutella ja banaaniga.
Siis läksime hotelli. Sel hetkel avastasingi selle, et arvuti enam internetti ei lähe. Sain päris kurjaks. Lisaks sellele tuli mul meelde, et kõik paroolid olid seal automaatsed. Seega ma ei teadnud enda blogi parooli ja no igaljuhul tundus kõik väga tume. Otsustasime minna jalutama. Sõime väljas ja rääkisime juttu. Tagasi tulles oli maailm palju helgem. Meil on siiski Ivari arvuti veel alles ja blogi parooli suutsin ma ka ülesse leida. Midagi mahlast veel. Me peame 3 h pärast ärkama, et minna Kawai jõe juurde.Loodame, et me seda maha ei maga :D
